Prindi

Tore on reisima mina koos sõpradega. Kui nii, siis on teie ees kaks valikut: kas ollakse kõik ühes autos või sõidetakse mitme autoga.
Üldised nõuanded mis kehtivad mõlema variandi puhul on järgmised:

Enne reisi leppige reisikaaslastega kokku reisi puudutavad põhilised asjad:
Kui pikk tuleb reis?
Milliseid vaatamisväärsusi plaanitakse külastada ja kui palju need maksavad? Ebameeldiva tunde jätab kõigile situatsioon kus osa seltskonnast jääb muuseumi ukse taha ootama, sest nad pole planeerinud sellist kulutust oma eelarvesse.
Kui palju plaanitakse päevas sõita? Inimeste terviseseisundid võivad olla erinevad ja pikad sõidupäevad võivad olla paljude jaoks kurnavad.
Kuidas toimub söömine? Kas valmistatakse ise toitu või süüakse restoranides? Kas toidu suhtes on kellelgi eelistusi või välistusi? Kui valmistatakse toitu ise, siis kas seda teeb iga pere ise või tehakse ühiselt? Milline on ühiselt valmistatava toidu menüü või milline on väljas süües söögikorra ligikaudne maksumus?
Kuidas toimuvad ööbimised? Kas kõik on nõus telgis magama? Kas soovitakse igal juhul bungaloid või hotelle?
Milline saab olema reisi ligikaudne eelarve? Reisist peaks jääma kõigile meeldiv mälestus. Kui perede rahalised võimalused on väga erinevad, siis on neil kellel raha vähem, väga valus samas kulutamise graafikus püsida, kui jõukamatel inimestel. Raske on ju põhjendada oma lastele, miks meie teile ei osta, iga päev sadade kroonide eest nänni, nagu meie reisikaaslased oma lastele võimaldavad. Siin võiks abiks olla reisieelne eelarve tegemine, kus ka reisikaaslastega arutatakse, kui palju plaanitakse kulutada ööbimiste, söömiste ja nö. nänni peale.
Võrrelge matkavarustust. Hea kui varustuse mugavustase oleks kõigil sarnane.
Olge mõistvad oma kaaslaste suhtes. Inimesed näevad asju erinevalt, neil on erinevad tõekspidamised, nad huvituvad erinevatest asjadest ja naudivad erinevaid asju. Arvestage sellega ja rääkige sellest juba enne reisi. Kui ootused ja võimalused on täiesti erinevad, siis võite lõpuks jõuda ka järeldusele, et koos reisimisest ei tulegi midagi välja. Hea kui see selgub enne reisi, mitte reisi ajal suure tülitsemise käigus.

Kui sõidetakse erinevate autodega oleks hea pöörata tähelepanu järgmistele asjadele:
Autode mootorivõimsused võiksid olla sarnased. Kui üks auto on nt. liitrise mootoriga väikeauto ja kaaslastel kolmeliitrine maastur, siis eriti pikemal sõidul muutub keskmine sõidukiirus väga erinevaks. On ju selge, et suure mootoriga auto sooritab kergemini möödasõite ja väsitab vähem juhti ja reisijaid. Samas eks reisitakse ikka selle autoga mis võimalik ja võimekama auto juht peab lihtsalt arvestama, et kaasreisijatel kulub rohkem aega ja nad vajavad rohkem puhkust.
Juhtide sõiduoskused peaksid olema sarnased. Kui üks juhtidest on oluliselt tagasihoidlikumate sõidukogemustega, siis seda peaksid kindlasti arvesse võtma, reisiseltskonna, teiste autode juhid. Planeerige kohe tagasihoidlikum sõidutempo. Vale on hakata algajat hurjutama või sundima teda kiirustama. Üle oma võimete, riskipiiril sõitmine võib kergesti lõppeda liiklusõnnetusega. Kogenum juht võiks sõita ees, siis saab algaja lihtsalt järgi sõita. See võimaldab tal keskenduda ainult liiklusele. Marsruudist kinnipidamise eest hoolitseb kogenum sõitja. Eessõitja peaks kindlasti jälgima, et tagapool olev auto ei jääks liiga kaugele maha. Headeks abimeesteks on raadiosaatjad millega saab autode vahel sidet pidada. Sõiduoskustest saad lisaks lugeda punktist Sõiduoskused.

Kui samas autos on mitu peret. Selline situatsioon nõuab väga suurt mõistmist ja kompromissivõimet kõikidelt autos viibijatelt. Pole kerge kogu seltskond panna sööma, pissima, tukkuma ühes rütmis. Samas kui ollakse kindlad, et sobitakse, siis võib sellist varianti kasutada. Autot ei tasu loomulikult inimestest ja asjadest punni täis toppida. Nagu silgud pütis ja veel kott süles, lõunamaises leitsakus, pikki tunde sõita pole just meeldiv. Inimestel peaks ikka veidi hingamise ja sirutamise ruumi jääma. Automatk võiks ju olla nauditav kogemus, mitte kannatuste rada.
Sage viga mis sellises situatsioonis tehakse on see, et minnakse viisakusega liiale. Üks pere küsib nt. „kas teeme siin väikese peatuse ja vaatame seda lossi“ teised vastavad: „no meie pärast ei pea tegema, aga kui tahate“. Esimesed küsivad „no meie võiks edasi sõita, aga äkki teie ikka tahaks“ ja nii käib viisakas palli veeretamine kuni loss möödas. Mõlemad pered mõtlevad tegelikult, et oleks tahtnud ikka vaadata. Sageli on restorani valikuga sama jama. Ei teata teise maitse-eelistusi ja rahakoti võimalusi. Sellises situatsioonis peaks keegi võtma initsiatiivi ja tegema otsuseid. Kui ollakse pikemal sõidupäeval, siis võiks selleks olla autojuht, sest tema vastutab õigeaegse sihtpunkti jõudmise eest ja teab kui palju on võimalik aega kulutada. Kõik osapooled peaksid sõbralikult ja viisakalt oma soovidest teistele teada andma, siis on kõigil oluliselt lihtsam ja ebamugavaid situatsioone tekib vähem. Samas olge valmis ka mõistlikeks kompromissideks.